Tiit Pruuli pälvis Aasta kultuurisõbra tiitli
Kultuuriministeerium tänas neljapäeval, 22. jaanuaril 15. korda kultuurivaldkonda panustanud ettevõtteid ja metseene. Aasta kultuurisõbraks kuulutati Tiit Pruuli.
Go Groupi üks omanikest sai tunnustuse seetõttu, et tema toetusväli on erakordselt lai ning pikaajalise traditsiooniga, ulatudes kirjandusest teaduseni, toetades nii noori kui ka kogukondi, tugevdades järjepidevalt Eesti kultuuriruumi.
Paljud tema toetused on kujunenud püsivateks traditsioonideks, mis annavad tegijatele ja organisatsioonidele kindlust ning võimaldavad oma tööd pikemas vaates planeerida. Samal ajal on ta avatud ka ettevõtmistele, mis alles kujundavad oma kohta kultuurimaastikul.
Kuna Tiit viibis ise Eestist eemal, võttis auhinna vastu tema tütar Helena Lotmann, kes edastas oma isa tänukõne. Avaldame selle allpool täies mahus ja muutmata kujul:
„Lugupeetud Vabariigi president, austatud kultuuriminister!
Head kultuuri tegijad ja kultuuri sõbrad!
Ma olen siin oma isa palvel, kes palus mul alustada vabandusega: see, et ta ise on eemal, ei tähenda, et ta väga-väga ei hindaks seda tunnustust ja tähelepanu, mida ta tegevus on pälvinud. Ta kirjutas mulle: „Ma olen tahtnud olla oma elus nii mõndagi. Mõned asjad on õnnestunud, mõned mitte nii väga. Lasteaias tahtsin saada kosmonaudiks, et avastada kaugeid galaktikaid. Ma väga ei muretse, et ei ole siiani õnnestunud. Tõsi, ma olen palju rännanud kaugetel maadel, olen tänagi reisil. Aga mitte rändamise lusti ja lõbu pärast, vaid olen tahtnud neid kaugeid paiku tuua endale ja teistelegi lähemale, olen tahtnud saada sõbraks nende maade rahvaste ja kultuuridega.
Jah, ma olen elus tahtnud ikka saada SÕBRAKS.
Sõbraks saamine ja sõbraks olemine on LÄHEDUSE olulisimaid märke.“
„Helena,“ kirjutab isa – ta on pannud selle lause sulgudesse, võibolla oli see mõeldud ainult mulle, aga ma loen selle ikka ette –, „Helena, ma olen tahtnud sulle ja ka teistele oma lastele lisaks isaks olemisele olla alati ka sõber. See sõpruse asi, mis on ju vastastikune hoidmine ja arusaamine – on mu meelest üks olulisemaid ja ilusamaid asju elus. Just sellepärast tahan ma olla rohkem sõber kui kosmonaut.“
Nüüd jätkub isa „ametlik“ tekst:
„Kultuuri sõbraks olemine on seega märk, et me seisame kultuurile hästi lähedal, hoiame ja toetame teda.
Vastastikku: meie kultuuri ja kultuur meid.
See tähendab, et ta on meile sama tähtis ja arusaadav nagu kõige lähedasemad inimesed.
Ja siit edasi on nüüd minu jaoks üks lahti mõtlemist vajav küsimus – kas kultuuri toetaja on see, kes kannab raha teatrile ja see, kes maksab sportlase võistlussõitude eest?
Jah, kindlasti on, aga ma tahaks seda kultuuri toetamise ja sõpruse fenomeni ikka veel palju laiemaks vedada.
Mulle ei meeldi, kui kultuuri käsitletakse väga elitaarselt või üleliia kitsalt ja kui kultuuri toetajana kujutame vaimusilmas ette rikast ettevõtjat. Ma pigem usun, et killuke kultuuri on igas meie elunähtuses. „Kultuur on kõikjal!“ hüüaksin ma.
Ka minu töö raudtee-ettevõtjana oleks mõttetu, kui selles poleks oma kultuurikomponenti.
President Karise ja minu põlvkonnad mäletavad, mida tähendas, kui omal ajal öeldi „raudteekultuur“ – see oli üks ropp ja tavotine vene värk, kus tehti tamburis suitsu ja võis peksa saada. Tänane raudteekultuur, ütlen ma suure rongisõidufännina, on hoopis midagi muud. Balti jaama perroonidel ei kakelda, see on üks linnasüdameid.
Niimoodi saame me näha kultuuri ja selle dünaamikat igas eluvaldkonnas.
Ja lõpuks – võtame appi Hando Runneli. Tema luuletuse „Ilus punane peldik“ abil tõdeme, et ka „peldik on kultuur“.
See vene okupatsiooni ajal kirjutatud luuletus näitab kujukalt ja täpselt, kuidas oma kultuur on päästnud meid sellest, et saabuvad sugupõlved ei istuks ilusas punases peldikus.
Ja siit edasi – oma kultuur ongi ju ainuke asi, miks oma riiki pidada.
Seega – ma ei toeta abstraktset kultuuri või sporti. Nende toetuste läbi avaldan ma eelkõige armastust ja toetust Eesti riigi vastu. Selle vastu, mis on mulle lähedane.
Igaüks, kes ostab eestikeelse raamatu ja selle läbi loeb, kes ostab teatri- või kontserdipileti ja etendusel kaasa mõtleb, on eesti kultuuri sõber. Mitte karvavõrdki väiksem, kui mina, kel on täna see au, vastu võtta see tiitel.“
Nii kirjutab mu isa Tiit Pruuli meile 19. jaanuaril 2026 Atlandi ookeani idaservast ja kinnitab, et kuigi ta tunneks end täna siinses kultuurses seltskonnas imeliselt, otsustas ta siialennu raha koos väikeste protsentidega annetada suure kultuurisõbra Meelis Kubitsa juhitud Kultuuripartnerluse sihtasutusele.“
Aasta kultuurisõpradele kingiti traditsiooniliselt kunstnik Kärt Ojavee teos „Undefined Useful Object“.
Kultuuriministeeriumile laekus sel korral tunnustamiseks 42 ettepanekut. Lisaks Tiit Pruulile pälvisid Aasta kultuurisõbra tiitli AS Merko Ehitus Eesti ning Jaan Tõnissoni Postimehe Fond.
